Me alati ootame midagi.
Et keegi tuleks. Et midagi muutuks. Luba. Oma korda.
Üks naine hoiab oma pead isemoodi. Teine naine paneb seda tähele. Aastaid hiljem tabab ta end tegemas sedasama.
Kuskil ootab keegi sõja lõppu. Kusagil mujal ootab laps sündimist. Keegi ootab sõnumit, mis ei jõua kunagi kohale. Keegi on unustanud, mida ta ootas.
Mõnikord ootame mõne minuti. Mõnikord seame selle ümber kogu oma elu.
Me sünnime loosse, mis on juba alanud. Perekonda, keelde, riiki. Inimesed, keda me pole kunagi kohanud, on juba mõjutanud seda, milliseks meie elu kujuneb. Nende žestid võivad ilmuda meie kehadesse enne, kui me nende nimesid teame.
Vaatan teda ja hakkan end kokku panema selle põhjal, mida näen. Tema žestid, tema enesekindlus, tema leidlikkus. Viis, kuidas ta pead hoiab. Viis, kuidas ta ruumi hõivab.
Püüan teda jäljendada.
Mõnikord see õnnestub. Mõnikord muutun kellekski, keda ma pole kunagi kohanud.
Mida veel saab pärida? Viisi vaikida. Teatavat hirmu. Võimet kellegi eest hoolitseda. Võimetust ise hoolt paluda. Poosi. Keelt. Ootust, et midagi halba juhtub, või et keegi tuleb lõpuks tagasi.
Ka ootamist õpime üksteiselt.
Varem arvasin, et keha kuulub inimesele, kes selles elab. Siis hakkasin märkama, kui palju selles näib pärinevat mujalt.
Me õpime, millistel kehadel on lubatud ruumi võtta. Milliseid tuleb korrigeerida. Milliseid võib puudutada, vaadelda, jäljendada. Me õpime nägema iseennast teiste pilgu läbi ja mõnikord kulub meil aastaid, et sellest pilgust välja pääseda.
Keegi ei ütle meile, millal jäljendamisest saab vajadus. Millal teise inimese olemise viisist saab juhis. Millal ma ei taha enam ainult tema ripsmeid, vaid hakkan tahtma tema keha.
Mul on vaja tema keha, et end turvaliselt tunda.
Või vähemalt ma arvan, et on.
Mu ema küsis minult kord, mida on veel võimalik teha seni, kuni me mõlemad elame. Mõtlen sellele küsimusele. Mõtlen oma vanaemale, kes suri selle teose valmimise ajal. Mõtlen sellele, mida me pärime inimestelt, kes on veel meie kõrval, ja sellele, mida märkame alles siis, kui neid enam pole.
Keha ei ole elu lõplik ülestähendus. See muutub, samal ajal kui me seda vaatame. Aeg voolab sellest läbi. Nii ka ajalugu. Nii ka sündmused, mis leidsid aset mujal, enne meie sündi, inimestega, kelle nimesid me ei pruugi kunagi teada saada.
Mis jääb kehasse millestki, mida see pole kunagi vahetult kogenud?
Võib-olla mõni liigutus. Vaikus. Valmisolek lahkuda. Viis, kuidas käsi sirutub teise käe poole.
Võib-olla mitte midagi, mida oskame ära tunda.
On asju, mida anname edasi ise teadmata. On asju, millest keeldume, kuid kanname neid ometi endaga kaasas. On asju, mida kordame, kuni need muutuvad peaaegu äratundmatuks. Ja on asju, mis lõpevad meiega, ehkki me ei pruugi kunagi teada saada, millised.
Üks naine kordab teise naise žesti. Keegi teine vaatab. Kuskil ootab keegi endiselt.
Minevik ei jää alati meie selja taha. Tulevik ei saabu alati meie ette. Mõnikord näib, et need asuvad ühes ja samas kehas, samas ruumis, samas põgusas hetkes.
Mõtlen oma emale. Oma vanaemale. Naistele, keda ma pole kunagi tundnud. Neile, kelle liigutusi ma kordan, teadmata nende nimesid. Neile, kes pole veel sündinud, kuid kes ühel päeval vaatavad minu poole.
Mis juhtub kahe inimese vahel, kui midagi ühelt teisele kandub?
Kellele see siis kuulub?
Ma mõtlen ikka veel selle üle, mis on võimalik seni, kuni me mõlemad elame.
Vahepeal.
Alissa Šnaider on 1985. aastal Tallinnas sündinud kunstnik, koreograaf ja fotograaf. Tal on magistrikraad Amsterdami Sandbergi Instituudist.
Räägitakse, et ta koosneb suitsust. Tõenäoliselt pole see tõsi, ehkki tõendid jäävad ebaselgeks.
Ta töötab kehade, kujutiste, žestide ja olukordadega, mis keelduvad jäämast ühe distsipliini piiridesse. Teda huvitab, mis muutub siis, kui miski liigub ühelt inimeselt teisele, kui kujutisest saab mälestus või kui tuttav žest ilmub võõras kehas.
Tema töö võib alguse saada inimesest, esemest, küsimusest või kohmetust vaikusest. Alati pole selge, mis neist tuli esimesena.
Ta jätkab asja uurimist.
Koos: Maike Lond, Mari-Ann Valkna, mama, Kristiina Tinnu Tang, Kenn-Erik Kannike, Edith Karlsson, Hennadi Proskurov, Annika Üprus, Maarja Kalmre, Marina Žilkina, Raimundas Malašauskas