Paljusid inimesi ehmatab sõna polaarsus, kuid tegelikult on tegemist väga lihtsa nähtusega. See tähendab suhet, mis on ehitatud maksimaalselt loomulikule ligitõmbele – ihale, kirele ja imetlusele. Kui kujutada ette keskmist Eesti paarisuhet, siis teame, et suur osa sellest põhineb pingutatud kohustusel, enese sundimisel ja ohverdamisel.
Polaarne, loomuliku tõmbega suhe erineb sellest kardinaalselt.
Eelkõige seisneb erinevus selles, et mees on sügavas kontaktis oma meheliku olemusega ning teadvustab ja tunnetab ka oma naiselikku poolust. Samamoodi on naine sügavas kontaktis oma naiseliku olemusega ning on teadlik oma mehelikust poolusest. Kuid ainult mehelikkusest ja naiselikkusest ei piisa – polaarse suhte tekkimiseks peavad olema täidetud ka teised olulised kriteeriumid.
Suhe ei tohi olla üksteise peale toetuv. See peab olema kerge, mänguline ja õhuline. Selline suhe eeldab, et mõlemad partnerid toetuvad 80–90% ulatuses iseendale ning suhtele vaid niipalju, kui nad seda teadlikult ja vabatahtlikult soovivad.
Polaarne suhe ei tapa partnerit ega tema närvisüsteemi, ei sunni teda taganema ega ennast kaitsma ning ei pane teda kohusetundest midagi pakkuma. See on suhe, kus inimene tunneb pidevalt kutset avanemiseks – ja soovib sellele kutsele ise järgneda.
Kuidas sinna jõuda, ja mis on see loogika,.sellest räägib 2026 aasta jaanuaris salvestatud kahel koolitusel suhtenõustaja Raul Kalev