See, kuidas minu ja Ilona suhe sai uues ja positiivse märgiga alguse, sai hoo sisse minu esimesest päris empaatiaga kogemusest – ma esimest korda elus suutsin panna enda tema sussidesse ja näha ja kogeda maailma tema silmade läbi.
Kuid Ilona on ise olnud juba palju varem väga emptaatiline minu suhtes – ja seda mõistsin ma alles palju aastaid hiljem. Siis kui mõistsin, mis on tegelik empaatia.
Paljude inimeste, ennekõike naiste jaoks, on empaatia oma sisemise ärevuse, kuuluvusvajaduse ja hoolitsusvajaduse (väärtuse ärateenimise või kontrolli kallakuga) ponnistus.
Ja olgem ausad, ka enamus tunnustatud empaatiateste testivad justnimelt seda poolt: kui tähelepanelik ja kaastundlik ja leplik me teiste inimeste ja nende tunnete suhtes oleme.
Need testidki nimetavad seda empaatiaks, mistõttu neis testides näitavad naised sageli väga kõrgeid skoore 80-95 (0-100 skaalal) ja peavad end seega õigustatult empaatideks.
Mul kulus päris mitu aega, et aru saada, mida need testid tegelikult näitavad ja mida mitte.
Ma ütlen teile: nad näitavad naiste (ka meeste) võimekust märgata ja kanda hoolt endast nõrgemate eest (lapsed, loomad, teised naised, neid mõistes ja nende valu kogedes).
Kuid mida need testid tegelikult hästi ei näita, on naiste (ka meeste) võimet “lugeda ja mõista” endast tugevamat!
Tegelik empaatia on siiski palju laiem ja sügavam võimekus meie ajus, kui meie sotsiaalne püüe märgata teise inimese tundeid, ja neist hoolida. Eriti nõrgema või hädasolija omi.
Mis see siis on?
Aristoteles väitis juba 2400 aastat tagasi oma “Nikomachose eetika” nimelises teoses, et me peaks mõistma, et tegelik “voorus” (kaasajal emotsionaalne intelligentsus) seisneb tasakaalustatud taipamises, ja et ei piisa sellest, et me teeks õigeid asju, vaid…et
1. Neid asju tehtaks õige inimese poolt,
2. õigel ajal,
3. õiges koguses/intensiivsuses,
4. õige eesmärgiga,
5. ja õigel viisil.
Kuidas rakendada Aristotelese eetikat paarisuhtes ja miks ma väidan, et see ongi tegelik empaaatiline võime?
Vaadake, “kui pole ÕIGE HETK?” ehk su partner om mõtetega mujal või stressis, ei usalda sinu arvamust, või sa ise lausud seda sooviga “ära panna”, “endast välja saada”, ennast vajalikuna tunda, kontrollida, enda ülemääraseid tundeid reguleerida vms, siis töötab kõik öeldu ja tehtud sinu ja su suhte KAHJUKS.
Aga tegelik empaatia, võime päriselt end vaikides ennekõike rahustada, seejärel oma emotsioone ja mõtteid filtreerida, seejärel kavandada strateegia ja taktika, ning siis valida kontekst, aeg, maneer ja jms, ET END LÕPUKS VÄLJENDADA, lähtuvad oskusest ronida hetkeks välja enda sussidest ja ronida sisse partneri sussidesse. Ning vaadata maailma, olukordi, probleeme, tema vastuvõtlikkust, häälestust, huvi, jpm TEMA SILMADE LÄBI.
Lühidalt: Kuni sa ei oska tunda, mida mees või naine (su partner) hetkel ootab, kogeb, mõtleb, tunneb, tahab, ei taha, jne, EI OLE SA EMPAATILINE.
Seega: see mida ütled või teed ei kanna seega ka sõnumit kohale! Vaid enamasti lihtsalt ärritab.
Kust saab alguse empaatia?
Peegelneuronite aktiveerumisest.
Mis on nende aktiveerumise kriteerium?
Automaatse närvisüsteemi iserahustamise oskus (äreva kiidumusmustriga inimestel peaaegu, et võimatu).
Mida see tähendab praktikas?
Sügavat uudishimulikku rahulikku intuitiivset kuulamist (vastand rääkimisele ja enda ventileerimisele!)
KOKKUVÕTTES:
Empaatia ei tähenda, et “ma tean, mida sa tunned.”
See tähendab: “Ma tahan aru saada. Aita mul sinuga koos olla sügavamalt mõista.”
Ja hetkel mil sa päriselt teist „kuuled”, oled päriselt kohal ja vaatad maailma ja ennast tema silme läbi, kogedes teema stressi, ärevust, jpm, siis sa tajud:
millal teine on avatud ja millal suletud
Sa ei räägi, kui ta ei saa kuulata
Sa ei lohuta, kui ta tahab lihtsalt olla kuulatud
Sa ei aita, kui ta tahab vaid jagada
Sellisel moel empaatia teeb sinust õige ajastuse meistri – mitte tehnika, vaid häälestuse tõttu.
Tagasi minu ja Ilona juurde.
Ilona on ajastamise superspetsialist.
Ku ta tahab minuga midagi jagada või mind suunata või mult midagi paluda, siis ma võin kinnitada, et ta 14 korda mõõdab, ja siis alles lõikab.
Ta püüab väga täpselt jälgida mu töökoormust, sisemist häälestatust teatud teemadele, valmisolekut kuulata või arutada, jne.
Ja ta ei lase „tühje pauke” ega „mürgiseid nooli”.
See võib vahel tähenda, et teatud teemad ootavad nädalaid ja kuid, enne kui ta need mulle serveerib!
See võib tähendada, et teatud asju ta ise üldse ei räägigi, vaid aitab organiseerida, et ma neid mujal kohtaks või kuuleks.
See tähednab, et kui ta siis räägib või ei räägi, saabub see minuni hästi lavastatud etendusena, mis on samas siiras, aus aga minuga maksimaalselt arvestav.
See tähendab, et ta suudab olla kannatlik ja oodata ära õige aja – mille tulemuseks on minupoolne „vau, ma tahaks seda sulle teha kohe”.
Ja siis ma ka olen valmis tegema. Kohe.
Kas alati tuleb nii kaua oodata?
Ei, mida enam olen mina muutunud avatumaks ja ennast reguleerivamaks, seda kergem on minuni jõuda.
Kuid see tarkus pole Ilonat kunagi maha jätnud, ja ma olen talle selle eest väga tänulik.
„Aga kuidas see „kannatamine” ikkagi minu empaatiat näitab,” ei saa osad kindlasti veel aru. „Kas poleks empaatiline lihtsalt aidata, toetada, ja ulatada oma abikäsi, et partner teatud asju paremini näeks ja kiiremini teeks juba nüüd, kui meil on valus?!”
Ja just siia koer maetud ongi: empaatia aitab meil näha olukordi partneri silmade ja tunnetada tema tundemaailma läbi. Ja kui me sinnamaale kunagi jõuame, siis ME SAAME ARU, et kündmata ja umbrohust rohimata põllule seemet külvata oleks raiskamine. Lisaks: see põld sülitab selle seemne meile tagasi või lihtsalt see ei idane ega mädane!
ÕPPIGEM ÜKSTEIST KUULAMA!
ÕPPIGEM PÄRISELT OMA SÕNU JA MÕTTEID JA EMOTSIOONE TARGALT AJASTAMA!
MUUTKEM OMA ÄREVUSEPÕHINE “EMPAATIA” PÄRIS-EMPAATIAKS JA NAUTIGEM TULEMUSI!
PS: kahe nädala pärast, esmaspäeva õhtul kell 19.00, plaanin teha 2h empaatilise kuulamise loengu. Keda huvitab kasvada ses suunas, tulge osalema!
ME MÕISTAME EMPAATIAT VALESTI!
See, kuidas minu ja Ilona suhe sai uues ja positiivse märgiga alguse, sai hoo sisse minu esimesest päris empaatiaga kogemusest – ma esimest korda elus suutsin panna enda tema sussidesse ja näha ja kogeda maailma tema silmade läbi.
Kuid Ilona on ise olnud juba palju varem väga emptaatiline minu suhtes – ja seda mõistsin ma alles palju aastaid hiljem. Siis kui mõistsin, mis on tegelik empaatia.
Paljude inimeste, ennekõike naiste jaoks, on empaatia oma sisemise ärevuse, kuuluvusvajaduse ja hoolitsusvajaduse (väärtuse ärateenimise või kontrolli kallakuga) ponnistus.
Ja olgem asuad, ka enamus tunnustatud empaatiateste testivad justnimelt seda poolt: kui tähelepanelik ja kaastundlik ja leplik me teiste inimeste ja nende tunnete suhtes oleme.
Need testidki nimetavad seda empaatiaks, mistõttu neis testides näitavad naised sageli väga kõrgeid skoore 80-95 (0-100 skaalal) ja peavad end seega õigustatult empaatideks.
Mul kulus päris mitu aega, et aru saada, mida need testid tegelikult näitavad ja mida mitte.
Ma ütlen teile: nad näitavad naiste (ka meste) võimekust märgata ja kanda hoolt endast nõrgemate eest (lapsed, loomad, teised naised, neid mõistes ja nende valu kogedes).
Kuid mida need testid tegelikult hästi ei näita, on naiste (ka meeste) võimet “lugeda ja mõista” endast tugevamat, meest!
Tegelik empaatia on siiski palju laiem ja sügavam võimekus meie ajus, kui meie sotsiaalne püüe märgata teise inimese tundeid, ja neist hoolida. Eriti nõrgema või hädasolija omi.
Mis see siis on?
Aristoteles väitis juba 2400 aastat tagasi oma “Nikomachose eetika” nimelises teoses, et me peaks mõistma, et tegelik “voorus” (kaasajal emotsionaalne intelligentsus) seisneb tasakaalustatud taipamises, ja et ei piisa sellest, et me teeks õigeid asju, vaid…et
1. Neid asju tehtaks õige inimese poolt,
2. õigel ajal,
3. õiges koguses/intensiivsuses,
4. õige eesmärgiga,
5. ja õigel viisil.
Kuidas rakendada Aristotelese eetikat paarisuhtes ja miks ma väidan, et see ongi tegelik empaaatiline võime?
Vaadake, “kui pole ÕIGE HETK?” ehk su partner om mõtetega mujal või stressis, ei usalda sinu arvamust, või sa ise lausud seda sooviga “ära panna”, “endast välja saada”, ennast vajalikuna tunda, kontrollida, enda ülemääraseid tundeid reguleerida vms, siis töötab kõik öeldu ja tehtud sinu ja su suhte KAHJUKS.
Aga tegelik empaatia, võime päriselt end vaikides ennekõike rahustada, seeejärel oma emotsioone ja mõtteid filtreerida, seejärel kavandada strateegia ja taktika, ning siis valida kontekst, aeg, maneer ja jms, ET END LÕPUKS VÄLJENDADA, lähtuvad oskusest ronida hetkeks välja enda sussidest ja ronida sisse partneri sussidesse. Ning vaadata maailma, olukordi, probleeme, tema vastuvõtlikkust, häälestust, huvi, jpm TEMA SILMADE LÄBI.
Lühidalt: Kuni sa ei oska tunda, mida mees või naine (su partner) hetkel ootab, kogeb, mõtleb, tunneb, tahab, ei taha, jne, EI OLE SA EMPAATILINE.
Seega: see mida ütled või teed ei kanna seega ka sõnumit kohale! Vaid enamasti lihtsalt ärritavad.
Kust saab alguse empaatia?
Peegelneuronite aktiveerumisest.
Mis on nende aktiveerumise kriteerium?
Automaatse närvisüsteemi iserahustamise oskus (äreva kiidumusmustriga inimestel peaaegu, et võimatu).
Mida see tähendab praktikas?
Sügavat uudishimulikku rahulikku intuitiivset kuulamist (vastand rääkimisele ja enda ventileerimisele!)
KOKKUVÕTTES:
Empaatia ei tähenda, et “ma tean, mida sa tunned.”
See tähendab: “Ma tahan aru saada. Aita mul sinuga koos olla sügavamalt mõista.”
Ja hetkel mil sa päriselt teist „kuuled”, oled päriselt kohal ja vaatad maailma ja ennast tema silme läbi, kogedes teema stressi, ärevust, jpm, siis sa tajud:
millal teine on avatud ja millal suletud
ei räägi, kui ta ei saa kuulata
ei lohuta, kui ta tahab lihtsalt olla kuulatud
ei aita, kui ta tahab vaid jagada
Sellisel moel empaatia teeb sinust õige ajastuse meistri – mitte tehnika, vaid häälestuse tõttu.
Tagasi minu ja Ilona juurde. Ilona on ajastamise superspetsialist.
Ku ta tahab minuga midagi jagada või mind suunata või mult midagi paluda, siis ma võin kinnitada, et ta 14 korda mõõdab, ja siis alles lõikab.
Ta püüab väga täpselt jälgida mu töökoormust, sisemist häälestatust teatud teemadele, valmisolekut kuulata või arutada, jne. Ja ta ei lase „tühje pauke” ega „mürgiseid nooli”.
See võib vahel tähenda, et teatud teemad ootavad nädalaid ja kuid, enne kui ta need mulle serveerib!
See võib tähendada, et teatud asju ta ise üldse ei räägigi, vaid aitab organiseerida, et ma neid mujal kohtaks või kuuleks.
See tähednab, et kui ta siis räägib või ei räägi, saabub see minuni hästi lavastatud etendusena, mis on samas siiras, aus aga minuga maksimaalselt arvestav.
See tähendab, et ta suudab olla kannatlik ja oodata ära õige aja – mille tulemuseks on minupoolne „vau, ma tahaks seda sulle teha kohe”.
Ja siis ma ka olen valmis tegema. Kohe.
Kas alati tuleb nii kaua oodata?
Ei, mida enam olen mina muutunud avatumaks ja ennast reguleerivamaks, seda kergem on minuni jõuda. Kuid see tarkus pole Ilonat kunagi maha jätnud, ja ma olen talle selle eest väga tänulik.
„Aga kuidas see „kannatamine” ikkagi minu empaatiat näitab,” ei saa osad kindlasti veel aru. „Kas poleks empaatiline lihtsalt aidata, toetada, ja ulatada oma abikäsi, et partner teatud asju paremini näeks ja kiiremini teeks juba nüüd, kui meil on valus?!”
Ja just siia koer maetud ongi: empaatia aitab meil näha olukordi partneri silmade ja tunnetada tema tundemaailma läbi. Ja kui me sinnamaale kunagi jõuame, siis ME SAAME ARU, et kündmata ja umbrohust rohimata põllule seemet külvata oleks raiskamine. Lisaks: see põld sülitab selle seemne meile tagasi või lihtsalt see ei idane.
ÕPPIGEM ÜKSTEIST KUULAMA!
ÕPPIGEM PÄRISELT OMA SÕNU JA MÕTTEID JA EMOTSIOONE TARGALT AJASTAMA!
MUUTKEM OMA ÄREVUSEPÕHINE “EMPAATIA” PÄRIS-EMPAATIAKS JA NAUTIGEM TULEMUSI!