Keelatud Filmide Teisipäev: "Lindpriid"
Teisipäev, 14. oktoober kell 19:00 - 22:00
Uus tn 3, Tallinn
14. oktoobril kell 18 - Vladimir Karasjovi “Lindpriid” (1971).
Filmile teeb sissejuhatuse filmikriitik Tristan Priimägi, seansil on ka 10-minutiline vaheaeg ning pärast filmi toimub vestlus osatäitja ja režissööri assistendi Ene Rämmeldiga.
On 1920ndate algus Eesti Vabariigis. Kommunistliku põrandaaluse võitluse liider Papp (Veljo Tormis) organiseerib lindpriide salka. Ühel õhtul koos Mauriga (Mikk Mikiver) järjekordselt politseinike eest põgenedes saab Papp haavata. Ta satub jõuka noore arsti Meeri Ilmari (Ada Lundver) juurde haiglasse, kus kõneleb tohtripreilile innukalt enda aadetest ja vajadusest võidelda olemasoleva riigikorra vastu.
Tristan Priimägi kirjutas raamatus “101 Eesti filmi”: “”Lindpriid” tuletab meelde filmikunsti ununema kippuvat põhitõde - filmirežissöör peab lugu jutustama visuaalselt, mitte sõnadega; viidates, mitte selgitades. Julgustükiga lasta sedapalju lahti narratiivi, pikkuse, dialoogi ja muude filmikoodide seatud piirangutest on hakkama saanud vähesed ka kogu maailmas. “Lindpriid” on tehniliselt ja kunstiliselt ehk kõige unikaalsem ja ambitsioonikam teos Eesti filmiloos.”
Need kiidusõnad pole tulnud tühja koha pealt ning “Lindpriide” puhul on kahtlemata tegu ühe enim suurt ekraani ja kinokogemust vajava filmiga, mis Eestis tehtud. Neljaosaline telefilm kestab kokku 226 minutit, mille käigus rullub lahti lugu 1920. aastate kommunistidest, aga seda igas mõttes toonastele võimudele ebasobival viisil. Eesti Kommunistliku Partei 50. aastapäevaks valmima pidanud film lõi kuvandi kommunistliku maailmarevolutsiooni püha ürituse kohalikest läbiviijatest kui üdini keskpärastest ja haletsusväärsetest tavalistest vennikestest kõigi oma vigade ja ihadega. Kangelasliku paraadportree asemel sündis põhjalikult läbi mõeldud ja visuaalselt läbi komponeeritud suurvorm, mille toetamiseks puudus Nõukogude Eestis vaimne kapatsiteet. Film keelati ära ja määrati hävitamisele, aga õnneks suudeti säilitada üks ainus koopia, mida siis esimest korda alles 1989. aastal kodumaisel tele-ekraanil näidati. Vladimir Karasjov (hilisema nimega Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar) põgenes riigist, kus tal kõik loomingulised kanalid kinni sunniti, et alustada koos abikaasa Ene Rämmeldiga Pariisis uut elu otsast peale. Erakordne film suurest julgusest jääda oma visioonile kindlaks koos Rein Marani tipptasemel kaameratööga ning võrratult isikupäraste osatäitmistega.
“Lindpriid”
Režissöör: Vladimir Karasjov
Aasta: 1971
Pikkus: 226 minutit
Osades: Ada Lundver, Ene Rämmeld, Veljo Tormis, Ago-Endrik Kerge, Mikk Mikiver, Aarne Üksküla
Õigused: Eesti Telefilm (ERR)
––––––––––––––––––––––––––––––––––––
Kinoliidu majas ehk Kinomajas oli kunagi ühe teise režiimi ajal ka propaganda büroo. Sellest lähtuvalt sündis plaan äratada Kinomaja kinosaalina taas ellu ja teha seda sellises salongilikus, avatud baari ja laudade-toolidega ürituse formaadis, kus filmidele eelneb sissejuhatus või järgneb vestlus, mis aitab kunagist tsensuuri läbi filmikunsti mõtestada. Eks loominguline vabadus ole rünnaku all mingil määral iga riigikorra ajal ja läbi olnud aegade kogemuse saame ehk paremini aru ka tänastest võitlustest ja võitlejatest.
Oktoobrikuu teisipäevadel linastuvad neli teost kahest eri ajastust. Kõigepealt Kaljo Kiisa “Jäljed” (1963) ja siis Vladimir Karasjovi “Lindpriid” (1971) ajast, mil filme tehti Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis ning vabariigi asemel oli Nõukogude Eesti. Seejärel Andres Maimiku ja Jaak Kilmi “Päkapikudisko” (2001) ning Artur Talviku “Baruto - tõlkes kaduma läinud” (2009) ajast kui oli kaameraga justkui palju rohkem lubatud teha kui praegu.
Baar on avatud kogu ürituse vältel ja istumine toimub laudades.
Uus tn 3, Tallinn • Uus tänav 3, 10111 Tallinn, Harju maakond, Eesti
