Vahur Keller
"SKISO"
autor, lavastaja, helikujundaja: Vahur Keller
kunstnik: Britt Urbla Keller
koreograaf: Kristina Paškevicius
valguskunstnik: Rene Topolev
näitlejad: Meelis Kubo, Elina Reinold, Liis Haab
Kellerteatri uuslavastus "Skiso" on psühholoogiline triller, mis on inspireeritud "Plainfieldi guuli" Edward Theodore Geini elust, Robert Blochi loost "Psycho" ja
Alfred Hitchcocki samanimelisest filmist. Motiiv mehest, kes elab koos oma surnud emaga, on lavastajat ja dramaturgi Vahur Kellerit kummitanud juba mitu aastat. See, kuidas surnud kontrollivad elavate inimeste elusid on, lisaks heale arhetüüpsele dramaturgia materjalile, ka väga eluline ja ajatult aktuaalne temaatika. Meie mälestustes elavad edasi kõik meile olulised inimesed – me peame nendega vahel dialooge ja teinekord annavad nad meile nõu. Ammu surnud inimesed mõjutavad tänini tervete rahvaste saatusi. Vahel nende kehasid ei maeta vaid säilitatakse peale surma, et inimesed saaksid esivanematega ka füüsiliselt samas ruumis koos edasi elada ja suhelda. Kus paikneb inimese teadvuses surnu ja kui palju ta erineb elavast kaaslasest? Kui me suhtleme ka elavate inimestega, suudame neilt vastu võtta ja mõista ainult seda, milleks meie teadvus valmis on – seda, mis on juba mingil kombel kusagil meie teadvuses olemas. Surnud inimestega suheldes toimub dialoog tõenäoliselt meie enda teadvuse erinevate osade vahel ja uued ideed või otsused sünnivad üldjoontes ilmselt üsna sarnaselt kui teiste elavatega suheldes. Aga seda
muidugi just üldjoontes ja pealtnäha. Mis juhtub siis kui vaid koos surnutega elava ja peamiselt nendega suhtleva inimese teadvusesse ilmub teine elav inimene, kes ei käitu alati etteaimatavalt nagu senised elukaaslased? Selline asjade käik võib ka surnud endast välja ajada.
Kellerteatrile sobival viisil uurib plaanitav lavastus, mis võis toimuda oma elu psühhiaatriakliinikus lõpetanud Ed Geini peas, ning kompab hägusaid piire elavate ja surnute maailma vahel.
Lavastuses kasutatakse lavatossu, mis on tervisele kahjutu.