Etenduskunstide Festival Tartus
14. - 18.05.2025.
Festivalipassiga saab 5 päeval külastada 5 erinevat etendust.
Üksikpiletite soetamiseks mine →→→SIIA ←←←
Festival toob endaga kaasa värsket kevadtuult Kanuti Gildi SAALi selle hooaja kaasproduktsioonide ja väliskülalise näol.
Selle aasta programmi kuuluvad lavastused käsitlevad kontseptsioone nagu jälgimisühiskond, sotsiaalmeedia, kodanikuaktivism, kväärimine ja feminism ning endiselt ei ole kuhugi kadunud ka etenduskunstide traditsioonilised algelemendid - keha, heli ja liigutus.
Festival algab Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäeli lavastusega “Millest on tehtud väikesed tüdrukud”, kus loojad proovivad võtta oma etenduskunstide teekonnal sammu tagasi ja jääda tooreks. Kas iga etenduse käigus õnnestub "teha omletist muna", selgub juba laval.
Neilt võtab teatepulga üle Eesti Teatriauhinna etenduskunsti kategoorias nomineeritud “Roti Rumba”, kus meie igapäevaseks kaaslaseks saanud kaamerad pööratakse nii mõnegi vindiga publiku ja ka etendajate endi poole. Autorid Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska kutsuvad publiku teekonnale, kus vaatluse all on jälgimisühiskonna tööriistad ja nendega eraldamatult läbi põimunud sotsiaalmeediakultuur.
Lühilavastuste õhtu SAAL3 vol 3 toob publiku piibellikku maailmaloomise ja helivõngetega tagasi hetke - siin ja praegu. Kolm erineva tausta ja praktikaga kunstnikku kasutavad heli, et uurida Saali, kus nad asetsevad, sel korral Tartu kodanikurahu rikkunud Genialistide Klubi. Üles astuvad Lauri Lest, Andrus Aaslaid ja Lisette-Marie Viilup.
Laupäeval ja pühapäeval näeb esmakordselt Tartus Sveta Grigorjeva palju positiivset vastukaja saanud lavastust “SÜTITAJAD". SÜTITAJAD on tegelased, kes ühelt poolt tegelevad aktiivse kihutustööga, samal ajal pakkudes võimalust heita kõrvalpilk maailmale, mis on täis läbipõlenud inimesi. Lavastus on ligipääsetav ka viipekeeles, kuna mõlema etendusega käib kaasas tõlge videokujunduse vahendusel.
Festivali lõpetab Teresa Vittucci Zürichist, kes esitleb esimest osa oma “haavatavuse ülistamise triloogiast” pealkirjaga “HATE ME TENDER”, milles kodeerib põhjalikult ümber Neitsi Maarja arhetüübi. Milline võiks Maarja roll olla täna, kui meil on võimalus Vittucci abiga näha seda ajaloolist naisekuju hoopis kväär-feministlikust vaatepunktist?