Ülerahvastatud üksindus

Piletiostul tuleb valida külastuspäeval 30-minutiline seanss kellavahemikus 17:00–22:00.

Lavastusliku installatsiooni ühe külastusseansi pikkus on umbes 30 minutit.

Ruumis saab korraga viibida kuni 5 külastajat.

Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“ on lugu, mis lineaarselt hargneva narratiivi asemel on pakitud ühte ajahetke. Üks suur sekund on tardunud lavastuses installatsioonina vaatamiseks. Lüüs näeb end dramaturgi või luuletajana, kes sõnade kasutamise asemel loob mõisteid, seoseid, vorme, ideedevõrke ja seisundeid visuaalsete füüsiliste objektidega. Tema argipoeesia sõnavarasse kuuluvad potid-pannid, tilkuv kraan, kriuksuva uksega riidekapp, tolm toanurgas. Ta kõneleb inimesest läbi tema puudumise, maalist läbi tema raami. Igas esemes on inimesekujuline tühimik.

Lavastuslik ruumiinstallatsioon kasutab teatributafooria vahendeid simulaakrumkeskkonna loomiseks. Nii nagu suurtel pöördlavadel jaotatakse lava vaheseintega mitmeks erinevaks stseeniks, jagavad butafoorsed seinad ka STL-i lava omaette lavastuslikeks tsoonideks, mida vaataja läbib. Butafooria pole tagaplaanil, vaid simuleerivad objektid muutuvad tehnoloogilisele teatrile omaselt omaette tegelasteks. Lüüsi installatiivne, kogemuslik keskkond paigutub etenduskunsti ja visuaalkunsti vahealale ja vaatab objekte kui koreograafe, kes kujundavad vaataja kogemust.

Ruumis elab fiktiivne vanem inimene. Ülerahvastatud üksinduse kontseptsioon toob välja tema erinevaid kontakte maailmaga. Kogunenud asjad jutustavad elu jooksul loodud kontaktidest. Fotoalbumid näitavad ristuvaid teid. Aastatega ladestunud esemed on nagu kaasaegne arheoloogia, mis jutustab fiktiivse peategelase varasematest kogemustest.

„Keedan kohvi. Brasiilia oma kirjade järgi. Sain selle kannu õe käest kunagi. Peale ta surma avastasin, et ta oli sama komplektiga saanud ka kohvitassid, tassid oli omale jätnud, ilusad tassid, mõtlen nüüd paratamatult alati õe peale kui kohvi joon. Õe pilt on isa omaga seina peal. Ema pildi asemel on tapeedil päikesest rammestumata laik. Kukkus mul maha ükskord tolmu võttes, klaas läks katki, katkist ju ei saa sedasi välja panna, ema ka hurjustaks kui näeks end sedasi seal katkisena. Ema on köögilaua sahtlis. Olen siin paar korda JYSKi ja Koduekstrasse vaadanud, et vast leian samasuguse raami, ega seda vana enam ei paranda, aga ei ole sellist ilusat, mingit plastmassist hiina imet ei taha ja puust on hirmkallid, võib olla saan ainult klaasi pärast ka selle plastmassist osta, sest raam on ju terve, ainult klaas läks katki, kaua see ema seal lauasahtlis on, tahab isa ja õe juurde tagasi, mõnikord kraan tilgub, siis mõtlen et näe, nüüd ema nutab seal sahtlis.“

Urmas Lüüs (s. 1987) on kunstnik ja disainer, kes tegutseb visuaalse kunsti ja etenduskunstide piiride vahel. Oma loomingus seob ta meediumiüleseks tervikuks video, keha, performance’i, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuuri, sõna ja heli. Ta on omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal bakalaureuse- ja magistrikraadi. Urmas Lüüs juhendab tudengeid Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Etenduskunstide osakonnas ja Göteborgi Ülikooli metalliosakonnas. Varasemalt on ta õpetanud ka Rietveldi Akadeemias Hollandis, Hiina Kunstiakadeemias, Silpakorni Ülikoolis Tais ja Hiko Mizuno Kolledžis Jaapanis. Samuti kirjutab ta kunsti, disaini, teatri ja kaasaegse käsitöö teemadel erinevatele kultuuriväljaannetele.

Lavastaja-kunstnik: Urmas Lüüs
Sisekujundaja: Juss Heinsalu
Butafoor: Marko Odar
Tehniline tugi: Taavi Suisalu, Sigrid Kuusk, Valdek Laur

Avaseanss 12. aprillil 2022 Sõltumatu Tantsu Laval
Külastusseansid 12.–14., 18.–20. aprillil 2022. a. Sõltumatu Tantsu Laval

https://stl.ee/lavastus/ulerahvastatud-uksindus/