KIRJAD EMALE
„Kirjad emale“ on raamat leinast, armastusest ja sõnadest, mis jäid ütlemata.
Need on minu kirjad minu emale, keda enam ei ole.
Ma olen nüüd täiskasvanud, aga temas olen ikka tütar. Ja kuigi ma ei saa enam talle helistada, tema juurde minna ega vastust oodata, saan ma talle endiselt kirjutada.
Kirjutada igatsusest.
Valust.
Vihast.
Mälestustest.
Armastusest.
Kõigest sellest, millele leinas ei oska alati nime anda.
Selle raamatu mõte ei ole õpetada, kuidas leinata või kuidas kaotusest „üle saada“. Mõnest inimesest ei peagi üle saama. Õpime lihtsalt tasapisi elama maailmas, kus teda enam füüsiliselt meie kõrval ei ole.
Kirjutasin need kirjad enda emale, kuid ehk leiad nende vahelt ka iseenda sõnu.
Sõnu selle jaoks, millest oled vaikinud.
Sõnu inimesele, keda enam ei ole.
Või lihtsalt teadmise, et see, mida tunned, on lubatud.
On okei igatseda.
On okei nutta.
On okei olla vihane.
On okei naerda ja jälle elust rõõmu tunda.
On okei armastada inimest edasi ka siis, kui teda enam siin ei ole.
See raamat on kõigile, kelle südames on keegi, kellele tahaks veel midagi öelda.
Sest mõnikord ei kao armastus koos inimesega.
Mõnikord muutub see kirjadeks.