Petrovid gripi küüsis

Koomiksikunstnik Petrovil (Semjon Serzin) on palavik. Ta kondab ringi mööda eriti troostitut kaasaja Venemaa linnamaastikku ja haigus paneb ta liikuma ka eri dimensioonide vahel – tegelikkuses, fantaasiates, nägemustes, mälestustes. Meisterliku teostuse tõttu segunevad need tasandid kohati nii märkamatult, et vaatajana on raske mõista, millisest reaalsusest peaks kinni hoidma. Petrovi hullumeelse eksirännakuga paralleelselt hakkab selguma, et tema abikaasa (Tšulpan Hamatova) pole ka kaugeltki vaid lihtne raamatukoguhoidja, ning nende pojal on vaja alistada omad pained. Filmi esimene kolmandik on üsna desorienteeriv, teises hakkame tuttavaks saanud tegelaste käike juba täpsemini jälgima ja lõpuosas hakatakse erinevatel ajastutel – Petrovi lapsepõlves ja olevikus – jooksvaid liine omavahel kokku sõlmima ja luuakse ootamatuid, kirgastavaid seoseid.

„Petrovid gripi küüsis“ põhineb (muuseas Tartus sündinud) vene kirjaniku Aleksei Salnikovi samanimelisel romaanil, ja mõjub täna, pandeemia juhitud uue maailmakorra ajal, äärmiselt kaasaegselt. Gripp kõnnib inimestega nähtamatult kaasa ja annab argielule palavikulise ja paranoilise õhustiku. Kõik tegelased on oma mineviku ja oleviku vangid, peegeldades muuhulgas ka filmi autori Kirill Serebrennikovi kestvat koduaresti Venemaal (kust ta lahkuda ei tohi) ja väljamõeldud korruptsioonijuhtumite igavest uurimist.

„Petrovid gripi küüsis“ esilinastus tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis ja Vladislav Opeljants võitis täiesti teenitult festivali parima operaatori auhinna oma meisterliku kaameratöö eest. Ühes rollis näeme ka „Kupee nr. 6“ peaosalist Juri Borissovit.

Tristan Priimägi