Kertu Moppel, Arthur Arula, Lauri Kaldoja, Maria Lee Liivak, Elina Reinold, Markus Truup "Mure staatuse pärast"

Mõte teha see lavastus sündis juba 2019. aasta hilissügisel, kui lugemislauale sattus Alain de Bottoni raamat „Mure staatuse pärast” (2004). Aga ees seisid turbulentsed ajad – tuli ja läks pandeemia; eskaleerusid, de-eskaleerusid ja seejärel taaseskaleerusid erinevad poliitilised kriisid, trupiliikmedki käisid läbi kõiksugu erinevaid teekondi, kord lähenedes, siis kaugenedes, nagu elus ikka. Aga mida pöörasemaid süžeepöördeid tegi läbi ümbritsev maailm, seda absurdsemaks ning samas aktuaalsemaks muutus staatus kui nähtus. Seni justkui iseenesestmõistetavad Rimi kassapidajad said kangelasteks, naisteajakirjakaantel asendusid primadonnad epidemioloogidega, Oscarite jagamisel mindi laval kaklema ... Lõpuks avanes võimalus koguneda proovisaalis ja pika aja jooksul hapnenud murele staatuse pärast ühiselt konkreetsemat vormi otsida.

"Võib öelda, et küps suhtumine staatusemuresse saab alguse sellest, kui hakatakse mõistma, et staatust võivad pakkuda erinevad grupid: töösturid ja boheemlased, sugulased ja filosoofid - ja et see, millise grupi meie valime, sõltub meie vabast tahtest. Ükskõik kui ebameeldiv mure staatuse pärast ka poleks, on raske ette kujutada, et hea elu oleks sellest täiesti vaba, sest kartus ebaõnnestumise ja enese häbistamise ees on püüdluste olemasolu loomulik kaasnähtus, selle tagajärg, et teatud laadi tulemust eelistatakse teistele ja et austatakse ka teisi isikuid peale iseenda. Staatusemure on hind, mida me maksame tunnistamise eest, et avalikkus teeb vahet edukal ja ebaedukal elul.
(...)
Filosoofia, kunst, poliitika, kristlus ja boheemlus ei üritanud staatusehierarhiat ära kaotada; nad püüdsid leida uue hierarhia, mis põhineb väärtustel, mida enamik ei tunnusta ja millesse suhtub kriitiliselt. Tehes selgelt vahet, mis on edu ja mis on läbikukkumine, mis on hea ja mis on halb, mis on häbistav ja mis on austusväärne, püüdsid need viis voolu kujundada ümber meie arusaama sellest, mida nende kaalukate sõnade all tegelikult peaks mõistma.
Sellega tunnustasid nad igas põlvkonnas leiduvaid inimesi, kes ei suuda või ei taha kohusetundlikult järgida valitsevat arusaama kõrgest staatusest, kuid kes on sellest hoolimata võib-olla ära teeninud, et neid ei lahterdataks jõhkrate nimetuste "luuser" või "tühisus" alla. Nad tuletavad meile veenvalt ja tröösti toovalt meelde, et on rohkem kui üks võimalus - ja mitte ainult kohtuniku või apteekri moodi - elus läbilöömiseks."
Alain de Botton, „Mure staatuse pärast”, tõlkinud Allan Eichenbaum

Kertu Moppel (s 1985) on lavastaja, näitleja ja kirjutaja. Ta lõpetas 2010. aastal Lavaka näitleja erialal ja töötas seejärel kaks aastal näitlejana Rakvere teatris, kus tegi ka oma esimesed kaks lavastust. Pärast seda on ta vabakutselisena lavastanud mitmetes Eesti teatrites, olles tihti oma materjalide autor või kaasdramaturg. Kaheksa aastat mängis ta üht peaosadest sarjas "Padjaklubi". Aastast 2022 liitus ta Draamateatriga koosseisulise lavastajana. Moppel on kirjutanud standup-materjale, lühiproosat ja stsenaariume.

Arthur Arula (s 1989) on vabakutseline stsenograaf. Ta lõpetas 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna ja omandas samas ka magistrikraadi. Arthur Arula lavatööd on komplekssed ning suunavad vaatajat tegelema kaugele ulatuvate seostega.
Arula on osalenud ja kureerinud Eesti Lavastuskunstnike Liidu näitusi ning kujundanud näitusi Tartu Kunstimuuseumis, EKKMis ja KUMUs.

Lauri Kaldoja (s 1987) on näitleja ja helikujundaja. Lõpetas 2010. aastal Lavakunstikooli ja töötanud pärast seda nii koosseisulise kui vabakutselisena erinevates teatrites ja projektides. Lisaks teinud helikujundusi raadiole, näitustele jne. Aastast 2019 töötab Eesti Draamateatri muusikajuhina.

Maria-Lee Liivak (s 1984) lõpetas 2008. aastal Lavakunstikooli dramaturgi õppesuunal, töötas aastani 2012 Tallinna Linnateatris dramaturgina ning sestpeale on siin-seal pisteliselt tegutsenud vabakutselise lavastusdramaturgina koosloomeprotsessides.

Elina Reinold (s 1971) on kaasaegse eesti teatri üks mitmekülgsemaid näitlejannasid. Ta lõpetas Lavakunstikateedri 1994. aastal XVI lennus ja omandas sealsamas magistrikraadi 2014. aastal, töötas 2007. aastani Eesti Draamateatris ning sealtpeale vabakutselisena on loonud lugematu hulga rolle nii teatris, teles, raadios kui ka filmides. Elina Reinold on näitlejatöö kõrval ka õppejõud TÜVKA-s ja EMTA-s ja kombineerib oma õpetustes Stanislavski, Lee Strasbergi, Meisneri jm meetodeid.

Autor, lavastaja, etendaja: Kertu Moppel
Autor, kunstnik: Arthur Arula
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Autor, dramaturg: Maria Lee Liivak
Autorid, etendajad:Kertu Moppel, Elina Reinold, Lauri Kaldoja
Projektijuht: Maarja Kalmre
Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, Kertu Moppel, Arthur Arula, Lauri Kaldoja, Maria Lee Liivak, Elina Reinold
Esietendus: 16.12.2023