Eelmisel kohtumisel jõudsime ajavaesuse, pere, noorte tulevikutunde, vabaduse, väärtuste, hariduse, kultuuri ja ühiskondliku vastutuse juurde. Tagantjärele tundub mulle, et neid ühendab üks suurem küsimus:
Millist kultuuri me praegu päriselt elame ja millise anname edasi järgmisele põlvkonnale?
Kultuur ei ole ainult kunst, kirjandus või kontserdid. Kultuur on ka see, mida peame normaalseks. Kuidas töötame. Kuidas oma aega kasutame. Mida nimetame eduks. Kuidas kasvatame lapsi. Mida koolis oluliseks peame. Mida premeerime ja millega lihtsalt harjume.
Ja meie aeg on täis paradokse.
Tehnoloogia aitab teha tööd, aga aega tundub ikka vähe olevat. Haridus annab rohkem teadmisi kui kunagi varem, aga küsime ikka, kas õpetame piisavalt inimeseks olemist. Valikuid on tohutult, aga see ei tähenda automaatselt, et teame paremini, mida tahta ja miks. Meil on rohkem mugavusi, teenuseid ja võimalusi, aga suur osa ärkveloleku ajast kulub kõige selle ülalpidamisele.
Jah, väga paljud asjad on läinud paremaks. Hea asja teine pool ei tee head olematuks.
Bernard Mandeville kirjutas juba 1705. aastal teoses The Grumbling Hive: or, Knaves Turn’d Honest ühiskonnast, kus edevus, konkurents, luksusiha ja soov saada rohkem võivad kokku saades panna käima erakordselt jõuka ja leidliku mesitaru. Tema ebamugav tähelepanek oli, et motiivid, mida ühe inimese puhul voorusteks ei peeta,, muudavad terve ühiskonna väga tegusaks ja jõukaks.
Üle kolmesaja aasta hiljem on selles midagi väga tuttavat…
Tammsaare lisab sellele omalt poolt teise ebamugava kihi. 1934. aasta „Õnnelikest ja õnnetuist aegadest“ tuletab meelde, et ka parem süsteem ei tee inimest automaatselt paremaks. Oma riik ei kaotanud omakasu, võimuiha, kadedust ega muid inimlikke nõrkusi. Ideaalid on üks asi, päris inimene oma vajaduste, hirmude ja vastuoludega teine.
Me oskame ehitada järjest keerukamaid süsteeme, aga neisse läheb alati kaasa seesama inimene.
Kui tihti inimene küsib: mille või kelle jaoks kogu see masinavärk olemas on?
Kas inimese elu eesmärk on saada selles järjest osavamaks - rohkem jõuda, paremini kohaneda, õigemaid valikuid teha ja oma positsiooni parandada?
Või on inimeseks olemise juures võimalik olla midagi avaramat?
Kas maailm võib olla midagi enamat kui paik, mida kasutada, korraldada, tarbida ja enda vajadustega sobitada? Kas teine inimene võib olla midagi enamat kui roll meie elus, loodus midagi enamat kui ressurss ning aeg midagi enamat kui ühik, mida võimalikult efektiivselt täita?
Siin tuleb mulle ikka meelde Jakob Hurda 1870. aasta mõte: „Kuna me ei saa kunagi suureks jõult ja arvult, siis me peame saama suureks oma vaimult, oma kultuurilt.“
Üle 150 aasta hiljem on see minu meelest ikka päris hea küsimus.
Mitte suuremaks ainult selles mõttes, et rohkem, kiiremini ja kõrgemale. Vaid selles, kui avaralt me suudame maailma tajuda, kui palju vastutust suudame võtta ning kui kaugele ulatub meie tähelepanu iseendast ja tänasest päevast.
Hartmut Rosa kasutab mõistet resonants - suhe maailmaga, kus me ei püüa kõike kontrollida ega enda käsutusse saada, vaid oleme võimelised millestki päriselt puudutatud saama ja sellele omalt poolt vastama - see võib olla suhe teise inimese, oma töö, looduse, muusika, paiga, ajaloo või mõne suure küsimusega. Midagi, mille väärtus ei sõltu ainult sellest, kui kasulik, mõõdetav või tulus see parajasti on.
Ehk võiks Hurda „vaimult suureks“ meie ajal tähendada seda, et inimese maailm muutub suuremaks kui tema enda mugavus, edu ja hetkevajadused?
Ja kui nii vaadata, siis kas siis näeme lootust?
Me ei pea ju ootama, kuni kogu maailm muutub. Kultuur sünnib sellest, millele me ise tähelepanu anname, mida oma lastele näitame, milliseid suhteid ja kohti hoiame ning milliseid mängureegleid oma väikeses mõjuväljas lihtsalt iseenesestmõistetavaks ei võta.
Selle üle tahakski järgmisel Filosoofiaklubi kohtumisel koos mõelda.
Mida meie praeguses kultuuris tasub hoida ja edasi anda? Millest võiks meie põlvkond julgelt lahti lasta? Ja kus on nende suurte protsesside keskel siiski meie enda päris tegutsemisruum?
Tule oma kogemuse, küsimuste ja mõtetega. Valmis vastuseid pole vaja - huvitav ongi vaadata, kas erinevatest vaatenurkadest hakkab midagi ühist välja joonistuma.
Kohtume 1. novembril kell 17.30 Pärnu Vabakonna Majas, Lai 14.
Kohtumise korraldaja Agnes Sirg: Olen püüdnud mõista kust me tuleme, kus oleme praegu ja kuhu me läheme, lihtsalt vaadelnud, rääkinud inimestega, uurinud erinevaid käsitlusi ja maailmavaateid kus mõned on olnud inspireerivad, mõned sünged, aga kõige rohkem huvitab mind see, mida nende teadmiste ja taipamistega (ka oma) elus peale hakata.
Osalemine on tasuta kuid palume end Fientas kirja panna.
Kohtade arv on piiratud, et vestlusring saaks jääda selliseks, kus igaüks saab soovi korral oma mõtteid jagada.
Kui on mahti, võib midagi väikest ka ühisele lauale kaasa tuua!
Φ Aeg ja koht
pühapäev, 1. november 2026
kell 17.30–19.30
Pärnu Vabakonna Maja, Lai 14, Pärnu
ΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦΦ
Mis koht see filosoofiaklubi on?
Filosoofiaklubi on koht inimestele, kes ei saa teisiti, kui küsivad ikka ja jälle, miks me elame just nii, nagu elame :)
Neile, kes märkavad, kuidas meie arusaamad ja ühiskondlikud normid ajas muutuvad, ning tunnevad huvi, mis neid muutusi kujundab. Kes on mõtisklenud inimese olemuse, teadvuse, elu mõtte või ühiskonna toimimise üle ning kujundanud oma elukogemuse, lugemuse või vaimsete otsingute kaudu isiklikke arusaamu. Kes soovivad neid edasi uurida ja kuulda, milliste järeldusteni on jõudnud teised.
Meie laua ümber võivad kohtuda väga erinevad maailmavaated ja elufilosoofiad. Nende erinevustega ongi huvitav tegelda, kui meil on soov üksteise mõttekäikudest aru saada.
Filosoofiaklubi sisu sünnib osalejate endi küsimustest, tähelepanekutest ja kogemustest. Ootame, et igaüks tooks arutellu midagi oma mõttemaailmast. See võib olla põhjalikult läbi mõeldud seisukoht, mõni vastuolu, millele pole veel seletust leidnud, või küsimus, mida ei oska õieti sõnastadagi.
Filosoofiaharidust ega ühegi kindla mõttekoolkonna tundmist pole vaja kuid kui see on olemas, oled väga teretulnud! Oluline on ehe huvi maailma ja iseenda mõistmise vastu ning soov koos teistega natuke kaugemale mõelda.
Igal kohtumisel:
on üks fookusteema ja üks eestvedaja,
kohtumise lõpus lepime ühiselt kokku, mis teemaga järgmisel korral edasi minna,
ja küsime, kas keegi soovib olla järgmise korra arutelujuht (see on vabatahtlik ).kohtume kord kuus, iga kuu esimesel pühapäeval!
Pärnu Vabakonna Maja
Lai 14, Pärnu
[email protected]
554 5412
(Parkimine Europarki alal: parkimiskellaga 2 tundi tasuta. Tasuline parkimine SMS 1902 (auto nr)EP 74 – 30 min / 1 €, terve päev 8 €.)
Pärnu Vabakonna Maja • Lai tänav 14, 80010 Pärnu, Pärnu maakond, Eesti
