MIHHAIL LABKOVSKY

“Põhjendamatud ootused. Hirmud, ärevus ja süütunne"

Kõik saab alguse juba ema kõhust: vanemad ootavad tüdrukut, aga sünnib hoopis poiss või vastupidi. Laps on alles sündinud, ja tema juba
valmistas enda vanematele pettumuse. Kas seda juhtub? Juhtub.

Laps kasvab suureks ja temalt oodatakse et temast saaks sportlane,
imelaps, piltilus (vajalikku alla joonida). Aga jällegi ei pruugi tema
täita nende ootused ja temast ei saagi kunagi ema ja isa uhkust.

Kuid see teadmine, et sina valmistad kogu aeg teistele pettumust, on nii
valus ... Ja selline inimene hakkab maailmale tõestama, et tema on hea, et tema on midagi väärt. Tõestama ahastuses nii, et aort on rebenemas. Ja paralleelselt kasvab temas ärevus, hirm jääda valesti mõistetuks ja tunnustamata. Hirm, et tema ei suudagi miskit ära tõestada.

Inimene hakkab maske vahetama, teesklema kõike taludes. Sellised inimesed lähevad õppima sinna, kuhu on lihtsam sisse saada, mitte sellesse instituuti, mida tegelikult oleks soov ära lõpetada. Nemad taluvad tööd, mida tegelikult vihkavad, ekstsentrilist või agressiivset ülemust ja kesist palka.

Nemad lähevad mehele või abielluvad mitte armastusest, vaid selle pärast, et "see on vajalik", "on aeg" ja hirmus tunne, et ei kohtagi kedagi teist. Nemad elavad abielus pideva tundega, et nemad väärivad rohkemat, kuid lepivad siiski sellega, mis nendel on. Selleks et paarisuhteid parandada (ja see koosneb esialgu teineteisele mittesobivatest poolikutest!), saadakse laps. Kuid loomulikult ei lahenda tema mingeid probleeme, vaid ainult muutub täiendavaks ärritavaks faktoriks.

Arusaam, et kõik planeeritud laguneb koost, ning sugulaste ja sõprade pidev kriitika viivad lõputu süütundeni. Sina lased käed alla. Ja tahaks seda,
et raskused - oppa! – korraga laheneksid. Või et keegi lahendaks kõik probleemid ära. Ja selle maagilise hetke lähemale toomiseks, abielluvad sellised inimesed, parandavad lõputult oma välimust. Kuid see on tee eikuhugi. Ja suhted tekivad defektsed ning välimus endiselt pole veel kaugeltki ideaalne.

Nii et äkki lõpetaks õnne otsimine väljaspoolt? Lõpetaks leppimise sellega, talumise, kohanemise, kartmise kaotada kujuteldavat mugavust? Lõpetaks ebaõnnestunud abielu päästmine lootuses, et “kui selle välja talud, siis armud ära”?

Võib-olla oleks aeg õppida iseseisvalt lahendama probleeme – ilma
käteväänamise, ilma mingi hüsteerikata ja peaga seinu löömiseta?

Kas tõesti ei tahaks lakata pidevalt kellelegi midagi tõestamast? Või ehk lõpetaks hoopis nurgas istumine ja kõiges maailma süüdistamine? Võib-olla oleks aeg tunnistada oma probleeme, hirmu, ebakindlust? Võib-olla lõpetaks elu hilisemaks lükkamine kartuses, et miski ei õnnestu? Nõustumise poolmeetmetega, leppides ja taludes hirmu kartuses, et riskides võib kaotada kõik ja üleüldse – „peamine et miskit ei juhtuks"? Kas tõesti siis ei tahaks teisiti, vabalt, lihtsalt ja õnnelikult?

Kuidas seda teha, sellest meie räägimegi Tallinna linna avalikul konsulatsioonil.
3. veebruaril kell 18:00

Mina traditsiooniliselt räägin väljatoodud teemal 10–15 minutit ja
seejärel võtab meie vestlus Teie küsimuste põhjal konkreetsema suuna.