Raamat "Ma ei ole hullult lahe"

N 19. detsember 2019 kell 10:00 - 18:00

Raamatu, pühenduse ja kallistuse saad kätte 19.12.2019 · Tatari 56, Eesti

RAAMAT ILMUB 19.12.2019

Sõbrad on ikka küsinud, et millal ma oma elu kirja hakkan panema. See olevat mul nii kirju, et kõik tahaks teada, kuidas kuradi moodi ma selle kõigega hakkama saan. Olen neile alati öelnud, et hakkan siis kirjutama, kui mul päriselt midagi öelda on. Nüüd on. Annan välja isikliku kogemusloo sellest, kuidas ma maani maha põlesin ja mis viisil ma samm-haaval oma elu olen tagasi võidelnud. See on olnud lahinguväli – ja olen päris kindel, et sõda pole veel läbi aga esimese lahingu võitsin mina.

Raamatus räägin sulle ära oma loo sellest, kuidas ma end ise, teadmata, kes ma olen – maani maha põletasin, kõigest ilma jäin ja mida kõike ma sellest õppisin. Räägin depressioonist, ärevusest ja süümepiinadest ning sellest, kuidas ma tänaseks olen neist ennast vabaks põiminud. Raamat on nii läbipõlemise ennetamise ja sellest toibumise käsiraamat, kui ka minu kogemuslugu.

Sealt saad lugeda elutähestiku järjekorras, kuidas ma elult teise võimaluse välja võitlesin ja iseennast ning oma elu uuesti lugema õppisin. Lisaks elu mustrite üle mõtisklemistele räägin ka erinevatest depressiooni leevendamise tehnikatest ja vahvatest seiklustest, kuhu olen end ravides sattunud. Need on küll õpetlikud aga kohati nii piinlikud, et kirjutasin neid peatükke isegi silmad kinni. Kirja saavad vaimsed harjutused enese leidmiseks ja sellest, kuidas mina ennast igapäevaselt oma empaatilise maailmavallutaja vaibiga töös hoian. Need tehnikad, raamatud, teadmised, meetodid on andnud mulle uue hingamise, uue elu. Ehk aitavad need ka sind, mine sa tea.

Kas ja kuidas on võimalik oma elu uuesti üles ehitada, kui oled selle ise maani maha põletanud?
AJASIN JUBA VÄIKSENA “ASJU TEISTMOODI”
Olen alati suuremalt unistanud. Sel ajal, kui teised lapsed paari krooni eest põllul rohisid või marju korjasid kavandasin mina oma esimest sündmust. Ikka koos esinejate, kohviku ja päris publikuga. Mis sest, et nänn oli kohale toodud külapoest, esinejad olime meie mõne ägedama külalapsega ise ja kontserti toimumise koht oli vana küün. Kõik tulid kohale. Olin 9-aastane. Teenisime tol korral oma elu esimesed sada krooni. See päev tekitas minus tohutu uudishimu elu, äri ja unistuste vastu. Sellest ajast peale olen ikka asju ajanud, midagi vahetanud-müünud, loonud. Juba siis olin püsimatu, visionäär, unistaja. Ega see uudishimu elu vastu minust täiskasvanunagi välja ei kasvanud.

TEKKISID ÄREVUSHÄIRED JA SÜÜMEPIINAD
Aga uudishimu elu vastu on mind kord tõstnud tippu, kord surunud ninuli maha. Viimane ja kõige karmim õppetund oli mõned aastad tagasi, kui võtsin enda kanda liiga palju põnevaid asju. Ahneks läksin. Minu uudishimu ja tegutsemistahe oli mind viinud oma eluga kenasse paika. Mul oli kaunis kodu mitmekordselt auhinnatud mõisamajas, tore abielu, millesse oli sündinud kaks imeilusat last. Kaheksa kuuse plika kõrval avasin Kõue Mõisa ja selle restorani ja pärast lõin oma elustiiliettevõtte. Olin kogukonna eestvedaja, kui Harmi mõisakooli üles ehitasime ja maaleelama.ee aktivist. Isegi kass ja koer olid nagu ajakirjast välja hüpanud. Must nõiakass ja siledakarvaline valgete papudega rebasekarva suur sõbralik iludus. Kõik oli kaunis, kõik oli kena. Seniks, kuniks ego minust üle kasvas ja ma enam oma vaimseid ja füüsilisi piire ei osanud tähele panna.

ÄKKI MA POLEGI “NORMAALNE”?
Teadsin, et tahan oma ajaga siin maailmas midagi ekstra-ägedat ära teha. Lõin aga feilisin. Proovisin aga ei õnnestunud. Üks äriidee ajas teist taga – unistusi oli korraga käsil alati rohkem kui üks. Midagi tuli ikka välja ka aga siis väsisin ära, ei jaksanud enam tööd teha – tekkis sügav depressioon. Lisaks sellele ka ärevushäired ja süümepiinad, et ma ei jaksa enam midagi teha ja kahtlused, et ma kujutan ette, et ma võiksin oma äriideedega õnnestuda. Lõpuks tekkis endal ka kahtlus, et äkki ma polegi “normaalne”? Kõik käisid rahulikult tööl, mina seda ei osanud. Istusin ööd ja päevad üleval, et jälle uut “äriideed kokku kirjutada”. Või raamatut. Või lugu. Või mingit sündmust või projekti. Ma tundsin, et kuskil peab olema midagi suuremat. Mingil hetkel hakkasin endale ka ebanormaalne tunduma. Väsisin ära. Jäin haigeks.

TEED LIIGA PALJU JA TULUTULT – JÄRELIKULT BIPOLAARNE
Läksin murega arsti juurde. Nemad kuulutasid mind pikemalt mõtlemata bipolaarseks ja määrasid mulle kohe tugevad ravimid. Pidin võtma endale hooldaja ning taotlema 80% töövõimetupensioni – sest nende sõnul ei olnud ma naine, kes endaga hakkama saab. Mingil hetkel ujusingi selle diagnoosiga kaasa. See tundus kuidagi mõistlik vabandus sellele, milline ma olin. See vabandas minu kõrgemad energilised perioodid ja depressiivsemad faasid välja. Hakkasin ravimeid sööma ja leppisin haigusega. Jäin vait. Lõpuks. Ma ei loonud enam, ei kirjutanud, ei mõelnud. Ma lihtsalt olin. Planeerisin mingi rahuliku päevatöö leida, ravimeid süüa ja lihtsalt elada oma elu ära. Nii nagu teised. Tasaselt. Üsna varsti olin endaga tupikus – ma ei tundnud iseennast enam ära. Selline elu ei tundunud mulle tegelikult valikuna. Liikusin iseendast järjest kaugemale. Olin küsimuse ees, kas vegeteerida ja leppida “ravimatu haigusega”, süüa rohtu ja elada oma elu õnnetuna, tehes õnnetuks ka oma tollasse abikaasa ja lapsed – sest me tegelikult ju keegi ei teadnud, kui hulluks see haigus minna võib. See oli hirmutav.

Arstid kuulutasid kõige kurjemat. Seda enam, et ma olin sügaval südames kindel, et ma tegelikult ei ole ravimatult haige – miski minus teadis, et see kes ma olen, on kuskil keskkonnas, kellegi silmis siiski aksepteeritav. Lootus jäi. Et minu tung tegeleda heategevusega, vallutada maailma, luua uusi äriideid – teha tööd nädal aega järjest ja teine nädal magada – olla terve nädal hästi rõõmus ja suhelda hästi paljudega ja siis istuda teine nädal kodus, telefon hääletu peal ja vaadata teki all netflixi – et see kõik on tegelikult teadlik elustiili valik, mitte vaimuhaigus.

MA PROOVIN KORRAKS VEEL
Sündiski otsus kahelda diagnoosis ja võtta ise vastutus oma elu, oma ravi eest. Otsus võtta oma elu tagasi. Anda endale üks võimalus veel. Aga teha seda üksi – sest arstid hoiatasid, et ma ei saa enam kunagi päriselt terveks ja et ravimite mitte võtmine võib lõppeda haiglaravi või isegi enesetapukatsega. Ma tahtsin kindlustada selle, et mu lapsed saaksid elada normaalset elu. Et me keegi ei jääks sinna majja, maale lõksu. Arstide jutt minu tuleviku osas oli meid tegelikult suhteliselt ära hirmutanud. Ikka soovisin, et ma ei muutuks hooldatavaks, nagu mulle psühhiaater ütles. Mis elu see selline oleks?

JÄTSIN KÕIK MAALE MAHA – KA OMA HAIGUSE
Otsustasime maja müüa ja linna kolida. Et abikaasa ehitab oma elu üles ja mina proovin endaga hakkama saada. Ühel hetkel olingi maaidülliliste katuseakende asemel kesklinna kõige lärmakama tänava ristmiku üürikorteris. Laual olid suitsud, pudel punast veini ja kaks suurt paberilehte kirjadega: “annan alla?” või “panen edasi?”. See oli selline spartalik moment – kus lubasin endale, et ma proovin ühe korra veel. Maale jäi maha minu kodu, minu abielu, minu kogukond, minu maaelu unistused, ettevõte, sõpruskond – kõik. Aga ka minu haigus. Ka see jäi maha.

VAU. MA OLEN NORMAALNE?
See on tegelikult kurb aga mõnes mõttes hästi rõõmus lugu – sest kui ei oleks olnud seda kogemust, ei oleks ma mitte kunagi teada saanud, kes ma tegelikult olen ja kui olulist rolli see teadmine minu tervenemises mängis. Minu lugu räägib sellest, kuidas ma iseendale teise võimaluse välja võitlesin. Kuidas, mis praktikate, mõtete, meetoditega, ma sellest kõigest välja tulin. Tänaseks elan täisväärtuslikku elu. Ma armastan. Minu lapsed elavad täisajaga minu juures. Juhin edukalt oma ettevõtet. Koolitan. Loon ja kirjutan. Olen õnnelik. Ikka püüdlen oma “miljoni-idee” poole ja tean, et see reaalsus, kus ma elan on lõpuks okei – sest see on minu normaalsus.

SEE ON OKEI – KA MINUSUGUSED TOHIVAD OMA ELU ELADA
Endiselt teen energilistel perioodidel palju tööd ja depressiivsematel momentidel tean, kuidas end hoida. Tean, millal puhata, tahan naerada ja luban endal nutta. Olen leppinud sellega, et kohati olen pigem antisotsiaalsem, vaiksem – siis jälle motiveerivam ja lärmakam. Et mingitel perioodidel võin pigem inimestega mitte suhelda ja ajada lihtsalt oma asja. Vaikuses. Olen leppinud sellega, kes ma olen ja kohandanud oma elu ja tegemised selle järgi, et ma saaksin oma asjadega hakkama. Ja saangi.

Tore on teada, et ka minusugustel on lubatud olla täpselt see, kes ma olen ja elada täpselt nii hästi, kui oskan.

Lõpuks.

UUS INFO!

RAAMATU ESMAESITLUS TOIMUB 19.12.2019 – kõik, kes on raamatu tellinud ja lootsid seda juba oktoobris lugeda peavad pisut ootama aga see eest ootan teid privaatsele raamatuesitlusele. Koha avaldan detsembris.

Osta pilet

Korraldaja

Kontseptsioon OÜ

Telefon: +372 5220 145

E-post: kati@kontseptsioon.ee

Asukoht

Raamatu, pühenduse ja kallistuse saad kätte 19.12.2019 · Tatari 56, Eesti

Google Map of Tatari 56, Eesti