Lucky

“Lucky” on samaaegselt nii täieliku klassikana mõjuv meistriteos kui ka särav debüüt. Filmi peategelane on 90-aastane Harry Dean Stanton, kes on seni olnud tuntud eelkõige kõrvalosadest filmidest nagu „Ristiisa II“, „Tulnukas“ ja „Pariis, Texas“. Kinomaailma omalaadne legend, kes on osutunud varjatud pärliks, mis nüüd just tema jaoks loodud filmis meeldejäävalt avaneb. Põhimõtteliselt mängib ta sellest südamlikus ja stiilselt melanhoolses filmis iseennast. Stsenaarium, mis on kirjutatud justkui austus- ja armastusavaldus Stantoni loomingule, loob talle ruumi, milles ta saab vastu minna eksistentsiaalsetele küsimustele, mida teha kui su viimased päevad on loetud.

Vanapoiss, keda kõik teavad nime all Lucky, hõljub kauboikaabu peas läbi sumeda California väikelinna ja naudib juba aastakümnetega paika loksunud elurütmi – ärgates esimese asjana kohvi, sigaretid, ristsõnad ja igal õhtul kaks Margarita kokteili samas baaris. Tema ümber on värvikad karakterid, kellest ühe meeldejäävama rolli teeb Stantoni vana sõber David Lynch. Justkui muuseas mõjuvatel baarivestlustel lahatakse kõige eksistentsiaalsemaid teemasid lihtsa ameeriklase konkreetsuse ja muheda huumoriga. Nagu ikka, pideva rahulolematuse ja torisemise taga peitub hoopis suur haavatavus.

“Lucky” fenomen koosneb Harry Dean Stanton võimsast kohalolekust ja totaalsest aususest ekraanil ning esmakordselt lavastajatooli istunud, samuti eelkõige kõrvalosatäitmistega tuntud John Carrol Lynch (“Zodiac”, “Kutse”) loodud tundlikust ja soojast õhustikust, mis minimalistliku loo ilmeksimatult tööle paneb.

Filipp Kruusvall