KOREOGRAAFIA+ on ruum ja aeg, kus koreograafia hingab laiemalt kui tants. See on koht, kus liikumine kohtub sõnaga, heli puudutab ihu, valgus joonistab rütmi ja mõte tantsib nähtamatuses.
See ruum pärib sosinal, kas koreograafia saaks olla iseseisev, eksisteerida omaenda gravitatsioonis? Või vajab ta siiski enda ümber ka teisi maailmu, et kasvada, laieneda ja luua uusi horisonte?
KOREOGRAAFIA+ on lubadus avastada uusi pingevälju: liikumise ja seiskumise, struktuuri ja sõltumatuse vahel. See on kutse publikule olla tunnistajaks koreograafia võimalustele. Kaos, rütm ja vorm juhatavad meile teed.
KOREOGRAAFIA+ on etenduste õhtu, mil astuvad lavale koreograafid, kes on valinud enda kõrvale kunstniku teisest valdkonnast. Koos on loodud lühike etteaste, et kombata koreograafia võimalusi.
Juulius Vaiksoo + Hirvo Surva
“Laulu- ja Tantsupidu”
Juulius on tantsija, Hirvo on dirigent. Juuliusele jääb arusaamatuks, mida Hirvo amet endast täpselt kujutab ja mis teeb sellest niivõrd hinnatud professiooni. Mõlemad erialad on füüsilised ja nähtavad koreograafiana. Ühise protsessi käigus õpivad nad teineteise erialasid tundma ning leidma ühist sõnavara, et laval oma jõud ühendada. Juulius tantsib Hirvo taktikepi järgi. Hirvo dirigeerib enda jaoks midagi täiesti uut. Kuidas mõjutab tantsija sooritust dirigent? Kuidas dirigeerida vaikust ja kehakeelt?
Rebecca Green + Maret Lüllman
“Kehatäis tööd”
„Kehatäis tööd“ vaatleb nii füüsilist kui ka nähtamatut tööd, liigeldes traditsiooniliselt maskuliinset ehitusvaldkonda silmas pidades soorollide, ootuste ja võimudünaamika vahel. Raskete esemete korduvat ühest kohast teise tõstmist saadavad tilkuv higi, urinad ja ägamine. Milline võiks olla catcalli koreograafia?
Lavakujunduse eest vastutab ehitusinsener Maret Lüllman, koreograafia loob ja lavastab Rebecca Green. Ehitusinseneri ja ehitajana on Maretil aastatepikkune kogemus traditsiooniliselt meestekesksete valdkondadega. Tema ainulaadsed tähelepanekud austuse, käitumise ja võimudünaamika kohta annavad teosele nii sügavamõttelisust kui teadlikkust. Rebecca Green on inimsuhetes takerdumise, emotsionaalse töö, naiselikkuse, seksuaalsuse ja võimustruktuuride teemadega kaua tegelenud, jätkates ka käesolevas projektis nende mõtestamist keha ja liikumise kaudu.
Mark Monak + Kärt Hammer
“Minu maja”
Pere. Või lihtsalt lähedased inimesed. Üks ühine ruum kuhu me kuulume. Füüsiline ja vaimne kokkupuude, kokku- ja lahkupõrkumine. Tunnete keerukus ja iseenesestmõistetavus, ilmselgus ja täielik hoomamatus. Eksisteerimise ja eksistentsi lõputu otsing. Kuidas olla, kuidas üldse olema peab? Kuidas leida tee iseendani ning sealt edasi teisteni? Olles jõudnud teise inimeseni, olles armastanud, tuleb varem või hiljem mängu lein. Lein oleks nagu armastuse sügavuse kohutav meeldetuletus. Lein viib meid kokku asjade sügavama põhiolemusega. Valu on transformeeriv tööriist, mis aitab taasluua. Sellest võib sündida uus energia, uus elu ning varem tundmatuks jäänud sügavam rõõm. Sest kõik on muutunud.
“Minu maja” loob samm-sammult selleks riskantseks ekspeditsiooniks eksperimentaalse ruumi. Tundeid toetab ilu, elu võimendab surm. Tumeduses on alati ka heledust. Sellest aru saamiseks peame sellest rääkima.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu – viibimise viis.
–
Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
/Doris Kareva