"Jääpüük"

„Jääpüük” räägib loo imest, või õigemini sellest kummalisest nähtusest, et imed juhtuvad just lastega. Kõik ju mäletavad oma lapsepõlvest mõnd imelist seika, või vähemalt seda tunnet, et imesid ikka juhtub – no mitte iga päev, aga tuleb ette. Aga miks siis suureks kasvades imesid aina vähemaks jääb? Või juhtub siis ka täiskasvanutega imesid sama palju, aga täiskasvanud lihtsalt oskavad nad kõik ilusti loogiliselt ära seletada? Igatahes on päris imelik – selleks, et rahu saada, on normaalsel täiskasvanud inimesel vaja ime ära seletada – teha olematuks see, mis on kõige imelisem asi üldse.

Loo tegelasteks on kaks venda, õde ja vanaisa. Lapsed on kasvanud suureks, peaaegu täis kasvanud, ja tuleb vastu võtta otsus, mida teha vanaisa koduga. Õe ja vendade nägemused lähevad lahku. Maja katus laguneb, aga samas seob neid selle kohaga palju imelist, eriti üks talvine seiklus. Minek omapäi jääle, et sügavast merest sikutiga suuri kalu kätte saada, nagu vanaisa räägitud pöörastes kalamehelugudes.

Meie ees rullub lahti talvine seiklus, mis lapselikust uudishimust tõukudes jõuab välja tõsise katsumuseni ning jääb seiklejaid saatma kogu eluks.