Filmiõhtud 2020: Gerry

“Gerry“. Režissöör: Gus van Sant.
USA, Argentina, Jordaania, 2002.

Kaks hilisteismelist noorukit (Matt Damon, Casey Affleck), kel mõlemal nimeks Gerry, suunduvad loodusmatkale kõrbes. Pärit tele- ja arvutimängude põlvkonnast, seisavad nad vist küll esimest korda elus silmitsi ehtsa loodusega, sest kaasas pole neil ei vett ega toitu, rääkimata mobiiltelefonist, kompassist või päikesekaitsest. Seiklushimuliste ja iseteadvatena astuvad nad tähistatud rajalt kõrvale ning eksivad ära. Mõnd aega ei kõiguta poiste enesekindlust miski. Kuid teel oldud tundidest saavad päevad, käidud radu meelde tuletada püüdes veab mälu neid alt, otsa lõpeb jõud ja jaks, ning kahel „looduse kroonil” tuleb Looduse ees alla vanduda. Tagasitee leidmine tsivilisatsiooni nõuab ohvri, mille sisu ja tähendust pole lihtne mõista.

Mõneti ootamatus kompositsioonitehnilises võtmes jutustab Gerry kummitusliku alatooniga mõistuloo inimeseks-olemisest. Filmis on kokku neli muusikaga stseeni, millest kolmes kõlavad kas Spiegel im Spiegel või Für Alina. Need muusikapalad sulanduvad orgaaniliselt pildikeele aeglase tempo, struktuuriselguse, mõõdu- ja sümmeetriatunnetuse, silmatorkava tegevustiku puudumise ja vaikusetundlikkusega. Vastupidiselt filmikunsti tavapraktikale on Pärdi teostele siin filmis antud aega ja (heli)ruumi kõlada algusest lõpuni; nii kuuleksime neid teoseid kontsertsaalis. Ka pole juhus, et Pärdi muusika ilmumine märgistab filmi vormilisi teetähiseid: algust, lõppu ja kuldlõike punkti. Palad Spiegel im Spiegel ja Für Alina ei ilmesta niivõrd sündmustikku, kuivõrd avavad ja vahendavad üht süžeemaailma välist vaatepunkti toimuvale: kõiketeadvat, eemalt vaatavat, kohal olevat, hinnanguvaba, kainet pilku gerrydele selles maailmas.