Hull Pierrot

Prantsuse Instituut ja Elektriteater teevad kummarduse hiljuti meie seast lahkunud Prantsuse kino suurkujule Jean-Paul Belmondole (09.04.1933-06.09.2021). Kaks legendaarset filmi – “Mees Riost” ja “Hull Pierrot” linastuvad Elektriteatris 25. ja 27. oktoobril.

Ferdinand Griffon on õnnetus abielus ja just hiljuti teleettevõttest kinga saanud. Pärast üht Pariisi-suareed ja pealiskaudseid vestlusi tunneb ta, et peab põgenema, ning otsustab seda teha ühes lapsehoidja ja endise tüdruksõbra Marianen Renoiriga, jättes maha oma naise, lapsed ning kodanliku eluviisi. Marianne’i korterisse jõudes leiavad nad eest laiba ning Ferdinand avastab peagi, et Marianne’i jälitavad Alžeeria gangsterid, kelle eest nad vaevu pääsevad.

“Film on nagu lahinguväli. Armastus. Viha. Liikumine. Rünnak. Vägivald. Surm. Ühesõnaga: emotsioonid”. Need Samuel Fulleri poolt kunagi Jean-Paul Belmondole öeldud sõnad kirjeldavad üsna täpselt, mida Godardi täiesti üleannetu, vabade assotsiatsioonidega “Hull Pierrot” vaatajale pakub.

Belmondo ja Anna Karina tegelaskujud on impulsiivsed, elust võõrandunud ja meeleheitel, otsides lohutust ja pelgupaika teineteise hingesoppide kaosest. Väikekodanlikkuse eest ja oma vabaduse nimel püssipaukude saatel põgenedes, kulgeb selle “viimase romantilise paari” teekond mööda Lõuna-Prantsusmaa mägiseid teid loodetava lunastuse suunas.

Godardilikult ei ole tegemist mingi tavalise “road moviega”, paarikese teed saadavad abstraktsed kõrvalhüpped, pentsikused ja ootamatused, mis päädivad uue tsivilisatsiooni loomisega mahajäetud rannal. Ja just siis kui sa arvad, et kõik saabki korda, toimub uus plahvatus.

“Hull Pierrot” on oskuslik sümbioos koomiksistilistikast, poliitikast, satiirist, romantikast, ühiskonnakriitikast, vägivallast ja kunstist. Ühesõnaga: emotsionaalne.