Liisbeth Horn "Tõde ja õigus"

"Tõde ja õigus" viimast korda Tallinnas 10. ja 11. august, Uue Loomingu Majas.

Liisbeth Horni lavastus "Tõde ja õigus" üritab olla aus ja tõene, kuid samas ka lahe ja kaasaegne. Kas mõlemat korraga saab, seda peate ise teada saama. Üks meie seast on igatahes suhteliselt kuulus, aga mitte ainult.

Lavastaja: Liisbeth Horn
Etendajad: Liisbeth Horn, Anumai Raska, Aarne Soro
Helikunstnikud: Kaur Einasto, Kristjan Tenso, Mait Vesker
Valguskunstnik: Iiris Purge
Dramaturg: Ruslan Stepanov
Kunstnik: Riin Maide
Rahastajad: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Kultuurkapital
Kujundus: Sanna Rink
Kestvus: 2h
Eesti keeles

Palun, et hoiaksite kaks minutit planku. Kaks on teie absoluutne maksimum ja olete nõus, et ennast tõestada. Hoian taimerit neli minutit, kuid kinnitan, et tegu on kahega. Hoiategi neli minutit. Teil on ilmatu raske, kuid kuna teate, et saate kahega hakkama, siis teete selle ära. See on teile kasulik, et ma valetan. Isegi kui ütlete “näh”, olete sisimas positiivselt üllatunud, et suudate oma keharaskust hoida topelt kauem, kui ennist arvasite.

Täielik ausus ja läbipaistvus ei ole lõpuni võimalik ega vajalik. Teatris lõpuni aus ja läbipaistev olla ei ole võimalik ega vajalik. Teatris valetab ja varjab isegi nö endast lähtuv etendaja. Ja publik ei tahagi teisiti. Publik tahab müstilisust, ise oma tõeahnuses leidja au pärida. Fiktsioon võib teeselda, et mõistab publiku olemasolu, kuid tegelikkuses läheb etendus edasi ka siis kui te küsimusi ei küsi.

Nii laialivalguvat ja subjektiivset mõistet nagu “tõde”, mis on põhiliselt kohal vaid müstilise kinnisideena, ei maksa lõpuni mõtestada. Seda kas ei ole olemas või me ei tea seda või ei ole me selles veel kokku leppinud. Tõeta elamine on ebameeldiv seisund, kuid kui liiga pikalt tõe mõtestamist praktiseerida, saab suurest tõest suur okse. Seega aitäh, et annate meile oma elust selle aja ja Tammsaare ​jääb siinkohal mainimata.

Lavastust on toetanud Kultuurkapital oma ekspertgrupi tõe kohaselt “etendaja Aarne Soro prooviperioodi tasu” lõikes. Suur suur aitäh Kultuurkapitalile meie kõigi poolt!

Publikult raha küsimine on nüüdseks juba kulunud võte, kuid praktiline vajadus ja endistviisi kapitalistlik maailmamudel toob selle taas esile. Seega võite julgelt näitekunsti sihtkapitali tõde kummutada ning investeerida oma subjektiivsuse kaudu kapitali kultuurile lisaks pileti ostmisele ka näiteks annetuskasti kaudu.